Olengi siis jälle siinpool ookeani... sõit sujus mõnusasti laiutades – minu kasutuses olid mõlemad istmed pluss eesolevad, seega sai seal end ikka igast poosidesse keeratud...
Siiajõudes tervitas mind kohe vaffa valge jänkujuts ja hommiku- tee kõrvale uuristasin koioti tegemisi tagaaias... ehk siis tere tulemast Edmontoni...
Eile poes toimetades, sain ikka kohe aru, et ega see Eesti külastus jälge jätmata pole möödunud. Nimelt ütles mulle poes kaupa riiulile laduv müüja suure naeratusega tere ja küsis kuidas läheb... minu esimene reaktsioon oli muidugi kulm kipra tõmmata ja tähelepanelikumalt uurima hakata, et mis ta mulle siis nüüd kaela tahab määrida... ja arvake ära – midagi ei taht, peale toreda soovi mulle suure naeratusega tere öelda ja head päeva soovida... liikusin siis selle leti jurest omaette naerdes minema, samal ajal mõeldes, et kuidas need paar kuud nii kiiresti mulle mõjuma hakkasid... Aga jah tundis, see MEES-müüja ilmselt mingit ühisjoont minuga võim idagi, sest omas ta selliseid vene muttidele omaseid helelillasid juukseid :D
Hahhhahhaaa... ja kassapidaja samas poes ei taht mind üldse minema lasta, mingi maailma aeglaselt lasi mu kahte peeti ja hapukoort kassast läbi, sest tal oli kohe ju vaja absoluutselt kõike Eesti kohta teada saada, kust sellised vikerkaared tulevad.... hihhhiii
Ehk - Welcome back!!!
